Kuidas on saanud Sinust, Signe, muusik? Kuidas jõudsid muusikani?
Minu jaoks laotas see tee end kuidagi ise minu ees lahti. Olen musikaalsest kodust pärit, kus alati kodustel pidudel lauldakse ja mängitakse pilli. Seega muusikakooliõpingud ja sealt edasi juba kõrgemad muusikakoolid oli asjade loomulik käik. Seal aga tekkisid omakorda tutvused, esimesed bändid, esinemised ja nii see pall veerema hakkas.
Kuidas said oma kollektiiviga kokku?
Bänditegemise soov ja mõte tuli minu poolt. Kuna kitarrist Vilho elab minuga samas korteris, siis teda oli lihtne köögist kinni püüda ja talle teatada, et me nüüd siin ja praegu asutame uue bändi. Iljaga olin varem ühte bändi koos teinud, seega tema oli trummariks minu esimene ja tegelikult ainuke soov. Klahvimängija Taanieli ja bassimehe Madise organiseeris kohale Vilho. Ühesõnaga oleme planeeritud bänd, midagi ei juhtunud kogemata.
Millist muusikat te teete?
Originaalloomingu autoriks olen bändis mina. Suure vanakooli souli, disko ja funki austajana loodan, et need mõjutused kostavad minu loomingust ka välja. Lugude arranžeeringud teeme bändiga üheskoos. Meil on olemas ka cover-kava, kust leiab vanu Motowni hitte, kantrit, poppi, diskot, souli ja muidugi ka eestikeelset muusikat (Genialistidest Marju Kuudini).
Kirjelda, millises punktis olete oma bändiga praegu, millised on teie suurimad saavutused ning kuhu jõuda tahaksite?
Suurimad saavutused on kindlasti alles ees. Siiani oleme õnnelikud oma nelja avaldatud (ja kohe-kohe valmis saava viienda singli) üle. Viisaastaku plaani me teinud ei ole. Me käime kõik ka päevatööl (mis on meil kõikidel samuti muusikaga seotud) ja kindlasti ei ole võimalik kohtuda ja proove teha nii palju nagu õiglane maailmakord ette näeks. Pigem laseme asjadel end kanda ja teeme bändi nii, et see valmistaks rõõmu, mitte ei muutuks kohustuseks ega stressiallikaks.
Mis on muusiku elukutse juures kõige põnevam? Aga kõige raskem?
Ükski esinemine ei ole teisega sarnane. Meie repertuaar on ju sama, aga koht on teine, publik uus, esinemistingimused erinevad. See muudab iga esinemise omanäoliseks. Oma lugude loomine on põnev! Kui mina olen klaveri juures harmoonia, meloodia ja sõnad valmis teinud, siis suur töö prooviruumis alles algab ja seda kuidas lugu lõplikult kõlama hakkab, kuuleb alles peale loo masterist tulemist. Loo avaldamise aeg on loomulikult magus-valus – olla ühelt poolt enda loo üle uhke, aga teisalt põnevil/hirmul, kuidas see kuulajate poolt vastu võetakse. Aga ega kõik ei ole ainult põnev – tihti jääb soundcheck´i ja esinemise vahele mitmeid tunde passimist, see aeg on lihtsalt vaja kuidagi surnuks lüüa.
Kõige raskem on pillide kandmine (sõna otseses mõttes).
Milline on kõige naljakam/imelikum asi, mis teil laval juhtunud on?
See juhtus küll ühe teise koosseisuga, ühe bigbändiga, mille solist samuti olen – nimelt kadus esinemise ajal elekter. Selles koosseisus muidugi palju elektrilise instrumente ei ole, aga seda muusikat mängitakse enamasti noodist. Pimedas on aga nooti keeruline lugeda ja seega see sett jätkuda ei saanud. Midagi oli vaja välja mõelda. Kuskilt leiti küünal, õnneks leidus esinemispaigas ka vana pianiino. Trompetimängija ja pianist hakkasid kahekesi swingi asemel üldtuntud rahvalikke lugusid mängima, kõik ülejäänud laulsid, kaasaarvatud publik. See oli üliäge pidu! Hubane küünlavalgus, inimesed kõik kobarasse kogunenud pillimängijate ümber, külg-külje kõrval vanu laule laulmas. Nii ehe kui veel olla saab!
Kas Sul on muusikas ka eeskujusid?
Ikka on! Muusiku käekiri kujunebki ju välja eelkõige enda elu jooksul kuuldud muusika põhjal. Inimene on sündides tabula rasa. Seepärast tasub hoolega valida, mida enda kõrvast sisse lasta. Töötan koolis muusikaõpetajana, püüan seda ka lastele sisendada. Inimene ei ole ainult see, mida ta sööb (see on üldse veidi kahtlane väide), vaid ka see, mida ta loeb, kuulab ja vaatab.
Minu isiklikud suured lemmikud on Amy Winehouse, Aretha Franklin, Duffy, Diana Ross, Marvin Gaye, Carol King, Etta James, Sharon Jones jpt.
Kui saaksid teha koostööd mõne artisti/kuulsusega, siis kes selleks oleks? Mis vormis koostööd teha sooviksid ja miks just selline valik?
Produtsentidest jälgin ma suure huviga Mark Ronsoni tegemisi. Paistab olevat üliandekas tüüp, kes on väga palju ägedalt kõlavaid ja edukaid albumeid produtseerinud, sh minu lemmikalbumi Amy Winehouse´i „Back to Black“.
Milliseid apsakaid on Sul esinedes juhtunud? Kuidas selliseid situatsioone oled lahendanud?
Esinemisriideid on maha jäänud, keegi on alustanud lugu vales helistikus, saarele minnes praamist maha jäänud jne. Praamist mahajäämine õnneks toimus eelmisel õhtul, mil olime otsustanud varem kohale minna. Veetsime öö teeäärses külalistemajas ja hommikul jõudsime ikka kohale. Kord kärises seelikuõmblus mitu sentimeetrit lahti, kuna poodium, millele oli vaja astuda, oli nii kõrge. Seti vahepeal teised lohutasid, et uus lõhik pole ju „kriitilist piiri“ veel ületanud, nii et sai esinemine ära tehtud (peaaegu) ebasündsa lõhikuga.
Kuidas valmistute esinemisteks? Kas on midagi, millele eriliselt tähelepanu pöörate? Kui jah, siis mis see on?
Kõige suurem töö saab tehtud prooviruumis ja igaühel individuaalselt kodus. St et partiid peavad olema selged, lood omavahel kokku kõlama ja nii hästi selgeks harjutatud, et esinemist oleks võimalik nautida, mitte muretsema tehniliste küsimuste pärast.
Esinemisepäeval meil mingeid rituaale ega loitse pole. Põhiliselt vajavad tegemist ikkagi praktilised asjad – kokku pakkida pillid, riided ning kellaaegadest kinni pidada.
Kui saaksid praegu teha ühe oma loole muusikavideo, siis millise laulu valiksid? Miks just selle?
Mulle meeldib seni avaldatud lugudest kõige rohkem „Igaüks seda näeb“. See on kuidagi heas mõttes kummaline, meeldejääva viisiga, bluusivormis ja bluusiliku meloodiaga, refrääniga ja üldse kuidagi hästi õnnestunud lugu (imelik küll ennast kiita), aga nii on! Lives esitades muidugi aldina kirun ennast, et sellise loo kirjutanud olen. Kes refrääni kuulnud on, saab aru, miks.
Bändi on võimalik broneerida siit.
