Kuidas sai Sinust muusik, kuidas jõudsid muusikani?
Kui käisin põhikoolis, siis alustasime paari klassikaaslasega bändi, millele panime nimeks “Nueve Fo”. Ühel hetkel saime aga aru, et bändi tegemisel tegelikult ainult suurest tahtmisest ei piisa ning vaja on ka oskuseid. Leppisime siis kokku, et peame igaüks end eraldi arendama.
Oma tõsisema lauljakarjääri alguseks peangi aastat 2008, mil läksin WAF laulu- ja tantsukooli. Sealt sai alguse minu hüppeline areng lauljana ning üsna pea jõudsid tänu sealsetele õpetajatele minuni ka esimesed tõsisemad projektid ning pakkumised. 2011. aastal tegin kaasa Vanemuise muusikalises tantsuetenduses “Thank you for the music. Tribute to ABBA” ning sellele järgnesid osad muusikalides “Grease” ning “Evita”. Paralleelselt sellele laulsin ka kruiisilaevadel ning muudel väiksematel esinemistel ning sellest ajast peale olen saanud laulmist pidada oma tööks.
Millist muusikat Sa teed?
Praeguses eluetapis võin öelda, et see, mida soovin teha, on pop-muusika. Loomulikult on tore sellesse lisada ka muid elemente, kuid tahaksin teha lugusid, mis on heas mõttes lihtsad, meeldejäävad ning eestikeelsed.
Millises punktis Sa oma muusikukarjääriga oled – millised on Sinu suurimad õnnestumised, saavutused ning kuhu tahaksid jõuda?
Olen välja andnud oma esimese originaalloo ning loodan, et peagi avaldan veel uut muusikat. Hetkel on mu põhitähelepanu uue projekti proovidel. Alustan enda 4. hooaega solistina Eesti Tantsuagentuuri revüüteatri Starlight Cabaret’ koosseisus – 8. märtsil esietendub Viru hotelli restoranis Merineitsi uus lavastus “Crème de la crème”.
Mis on muusiku elukutse juures kõige põnevam? Aga kõige raskem?
Kõige põnevam on pidev eneseareng. Tihti on nii, et mõne uue projekti prooviperioodi ajal ma mõtlen, et sellega ma küll kunagi hakkama ei saa, aga paari kuu pärast ei saa enam aru, kuidas nii üldse mõelda sain. Järelikult on toimunud suur arenemine. Kõige raskem on selle ameti juures kindlasti ebakindlus ning see, et kunagi ei saa kindel olla, kas ja kui palju on tööd. Minu jaoks valmistab raskust ka pidev konkureerimine, mulle ei meeldi tunne, et pean iga hinna eest kellestki parem ja silmapaistvam olema. Tahaksin lihtsalt ilma hinnanguteta oma asja ajada, aga selle elukutse juures pole see kahjuks eriti võimalik.
Milline on kõige naljakam/imelikum asi, mis Sul laval juhtunud on?
Selle küsimuse juures meenub mulle alati esimesena ABBA tribüütkontsert Vanemuises. Olin üks neljast taustalauljast, kelle ülesanne oli kehastada ABBA-t. Olime riietatud nagu nemad ning lavastuslikult oli meid mõndades numbrites paigutatud suurtesse klaasist kastidesse. Ühes loos pidimegi kastis peaaegu liikumatult seisma ning koreograafia seisnes mikrofoni suu juurde ning sealt ära viimises. Ühe etenduse ajal jõudsin siis oma kastikese sisse ning mõtlesin veel, et “oh, kui hästi täna läks, jõudsin nii õigel ajal kohale”. Muusika hakkas mängima, kardinad läksid eest, valgus suunati meie peale ning sel hetkel siis avastasin, et olin unustanud lavale võtta ühe üsnagi olulise komponendi – mikrofoni. Seal ma siis seisin ja liigutasin lihtsalt kätt ning sel korral siis minu partiid keegi ei kuulnud. Arvan, et publik ei pruukinud isegi midagi aru saada, aga teised “ABBA liikmed” said küll palju naerda.
Kas Sul on muusikas ka eeskujusid?
Kõige rohkem inspireerivad mind sellised artistid, kes julgevad teha seda, mis neile päriselt meeldib ja minna ja nii-öelda “jalaga uks lahti lüüa”. Muusikas on sageli nii, et väga andekad muusikud pruugivad olla tagaplaanil, kuna neil puudub piisav pealehakkamine ja julgus, aga mõned pisut vähem andekamad, kuid see-eest aktiivsemad ja heas mõttes nahaalsemad on esiplaanil. Selline ohjade enda kätte haaramine on minu arvates väga muljetavaldav.
Unistuste üritus/teleshow/lava, kus sooviksid esineda?
Minu suurim unistus on alati olnud olla osaline muusikalis “Wicked”. Loodan, et ma selle väljaütlemisega midagi ära ei sõnu, kuid teisi nii konkreetseid soove mul vist polegi. Tahaksin lihtsalt, et saaksin laval olla nii palju ja nii kaua, kui võimalik.
Milline lugu Su enda repertuaarist meeldib Sulle kõige rohkem? Miks just see?
Siiani olen avaldanud vaid ühe originaalloo – “Ootama jään”, seega on mu lemmikuks loomulikult see. Naudin aga väga ka teiste loomingu hulgast nende lugude esitamist, mis mind millegi poolest kõnetavad või millega samastuda suudan.
Kuidas valmistud esinemisteks? Kas on midagi, millele eriliselt tähelepanu pöörad? Kui jah, siis mis see on?
Üldiselt keskendun sellele, et sõnad oleksid peas. Kui sellega on korras, siis kaob igasugune närv ning laval olek on koheselt palju pingevabam, mõnusam ja keskenduda saab muudele asjadele – emotsioonile, publikule, liikumisele, sõnumi edastamisele jne. Kõige närvilisemad esinemised on alati siis, kui see, mis laval toimuma hakkab täielikult selge pole. Seega on minu jaoks kõige olulisem, et teaksin täpselt, mida tegema lähen. Loomulikult on oluline ka väline esteetika, seega mõtlen ka sellele, milline välja näen ning mis mul seljas on.
Kuidas veedad oma vaba aega väljaspool muusiku rolli?
Kuna viimased aastad on töiselt minu jaoks küllaltki head ning tihedad olnud, siis ausalt öeldes kulub pea kogu sellest üle jääv aeg täiesti tavalistele igapäevastele kodustele tegevustele. Samuti püüan seda jagada ka oma kaaslase, pere ja sõpradega. Minu jaoks on ka oluline palju magada, sest mu produktiivsus ja igasugune võimekus kahaneb vähemalt 4 korda, kui olen väsinud.
Millist muusikat kuulad ise kõige meelsamini vabal ajal?
Olen viimasel ajal avastanud, et kuna töökoormus on olnud üsna suur, siis tegelikult ei tahagi proovidest ja esinemistelt koju tulles enam muusikat kuulata. Kuulan vaid neid lugusid, mida pean õppima ning muul ajal naudin vaikust. Kui pidevalt muusikast ümbritsetud olla, siis mingil hetkel võib see ka pisut väsitada. Tavaliselt selline faas möödub, kui saabub töiselt rahulikum aeg. Siis pöördun jälle muusika kuulamise juurde tagasi.
Kristiinat on võimalik sündmustele esinema kutsuda siit.
Foto: Olley Class
