Loo autor: Emma Johanna Lepasoo
Kohtusime kevade hakul Tallinnas, et teha sissevaade meelelahutusmaailma kulisside taha. Eesti ettevõtja Danel Kiik arendab praegu oma meeskonnaga uut rahvusvahelist artistide broneerimise platvormi Partyfy, millega loodab vallutada Euroopa turgu. Varem on juba edukalt käima lükatud Eesti Artistide Agentuur, mis toob vabakutseliste muusikute, artistide, õhtujuhtide ja paljude teiste meelelahutajate teenused inimestele palju lähemale. Sündmuste korraldamise kirge tundis ta juba varajases nooruses ja oma ametile on ta siiani truuks jäänud.
Küsimustele vastab Eesti Artistide Agentuuri ja uue brändi Partyfy looja Danel Kiik.
Millal tundsid, et sündmuste korraldamine on sinu teema?
Vaieldamatult keskkoolis – Arte Gümnaasium Tallinnas, Mustamäel. Koolis anti mulle võimalus ise sündmusi korraldada – meil olid oma ruumid, raadioruum, ja ma sain seal vabalt toimetada. See oli suur asi! Võisime minna sinna enne kooli algust ja mulle väga meeldis seal käia.
Korraldasin tegelikult juba põhikooli ajal ise keskkooli klassidele diskosid – kogu minu hilisem karjäär sai alguse sellest viiendas klassis vanemate kassettidega tehtud diskost.
Said kasvada loomingulises keskkonnas. Kas võib siis öelda, et kooliaeg mõjutaski kõige rohkem sinu elu hilisemaid eluvalikuid?
Justnimelt! See aeg kujundas mind tõesti kõige rohkem ja olen tänulik tollasele juhtkonnale, kes meid usaldas, tänu kellele sain olla ühiskondlikult aktiivne: korraldada üritusi, teha kooliraadiot ja -ajalehte. Peaaegu iga nädal oli mul aukiri seinal – “Täname Danel Kiike ühiskondliku tegevuse eest”. Kirg korraldamise ja inimestega suhtlemise vastu tekkis just seal koolis.
Mida veel kogesid, enne kui hakkas idanema mõte päris oma agentuurist?
See tuli paljudest kogemusest kokku. Pärast keskkooli tegelesin jätkuvalt hobidega, mingi hetk käivitasin kasutatud CD-plaatide internetipoe. Hiljem olin hobi korras DJ, mängisin residendina nädala sees klubides ja teistes väiksemates kohtades, ja isegi Tallinki laeval. Mingi etapi töötasin ka perefirmas nn. family office's, aga ühel hetkel graafikud ja numbrid mind enam väga ei huvitanud ja pärast 2009. aasta ülemaailmset finantskriisi tahtsin jälle vabakutseliseks hakata. Mulle meeldis käia trennis ja mängida jälle aeg-ajalt DJ-na muusikat. See andis mulle päris hea tunnetuse, milline on vabakutseliste elu ja millised on tegelikult nende probleemid.
Enne, kui räägime sinu enda ettevõtetest – mainisid töötamist perefirmas. Palun räägi natuke lähemalt sellest perioodist. Mida see sulle õpetas ja kuidas need teadmised on sind ka su enda ettevõtte käivitamisel aidanud?
Mu isa oli ehitustarvete äris, tal oli ühisettevõte Swarovski grupiga – mitte kristallide, vaid ehituspoolega, teemantteradega. Ta oli väga edukas. Ta oli ise tegelikult juba vene ajal miljonär, alguses nn Viru ärikas, hiljem osanik enda ja mitmetes teistes väga edukates ettevõtetes. Mina töötasin family office’is analüütiku ja asjaajajana, eelkõige 2008–2009 ülemaailmse finantskriisi ajal. Nägin lähedalt, kuidas see kõik toimib, sain teadmisi majandusest, ettevõtlusest ja finantsturgudest. Tegelesime ESG investeeringutega juba enne selle termini kasutuselevõttu. Näiteks olime ühel hetkel ühe maailma kõige edukama päikesepaneelide tootja Trina Solar’i TOP 100 suurimate investorite hulgas. Praegu on selle ettevõtte turuväärtus umbes viis miljardit dollarit. Enim õpetas see periood mind suhtuma rahasse kui tööriista.
Mida isalt kõige rohkem õppisid?
Ta õpetas, et kõik on võimalik. Ole julge, enesekindel ja julge suurelt unistada! Isa on kindlasti mulle suureks eeskujuks olnud.
Asutasid 2017. aastal Eesti Artistide Agentuuri. Mis andis selleks põhilise tõuke ja millist probleemi püüdsite lahendada?
Pidevalt räägitakse, kuidas loomeinimesed virelevad. Tahtsin seda probleemi lahendada. Selleks tuli minu meelest luua platvorm, mis ühendaks artiste ja kliente.
Eestis on palju andekaid vabakutselisi muusikuid, tantsijaid, isegi mustkunstnikke – aga keegi ei leidnud neid üles. Artist tegelikult ju ei taha ise tööd otsida. Ta tahab, et teda leitaks. Nägin, et turg on ebaefektiivne. Alustasin põlve otsas, aga juba esimesel aastal hakkas see toimima.
Tänaseks on meie portaaliga seotud üle viiesaja muusiku, artisti, õhtujuhi, DJ ja pidevalt liituvad meiega uued andekad tegijad. Meiega ühineda on mugav ja lihtne ning me ei nõua artistidelt eksklusiivsust. Seda lihtsalt kahel põhjusel. Esiteks, kuna tahame kasvada suuremaks, ja teiseks – me hakkame pakkuma rohkem eksklusiivsust siis, kui me reaalselt saame ka rohkem vastu anda. (Kuigi meil on täna juba mõned eksklusiiv-lepingud, oleme seda võimalust pakkunud hetkel veel vähestele, sest see on väga aja - ja muu ressursi mahukas lisatöö meile.)
Arvan, et paljud suured tegijad teevad tegelikult sellega vea, et nad ei paku alustavatele või vähemtuntud artistidele üldse võimalust. Meie oleme väga heaks hüppelauaks ja aitame artistidel teha oma karjääris suure sammu edasi. Meie portaali külastatakse väga palju, vähemalt 50 000 korda kuus, ja meie kaudu on artistidel palju rohkem tööd. Me nõuame vaid seda, et artist pakuks kvaliteetset teenust ja oleks usaldusväärne.
Mida tahtsite teha teistmoodi – võrreldes sellega, mis turul juba olemas oli?
Oli väikesi agentuure, aga need keskendusid kas tippartistidele või olid primitiivsed. Puudus korralik süsteem. Mõned reklaamisid artiste, kellega neil ei olnud isegi kokkulepet – ja võtsid ülisuuri vahendustasusid. Meie eristume sellega, et pakume läbipaistvust ja back office’i tuge. Me ei võta artistidelt raha, vaid teenime broneeringutasudelt, mis on tellijale mõistlikud.
Kuidas te artiste veel toetate?
Me oleme nende tugistruktuur. Pakume garantiid – kui midagi läheb nässu, lahendame probleemi. Näiteks kui artist peab esinemise ära jätma, leiame kliendile kiirelt asendaja. Kõik, kes meiega liituvad, hakkavad rohkem tööd saama. Lisaks aitame neil näiteks profifotosid teha, et nad oleksid paremini esindatud. Kõik arveldused saab korraldada läbi meie, vajadusel pakume transfeeri, tehnikat, lavakujundust jne. Samuti pakume artistile garantiid ja usaldusväärsust, et tagada talle esinemistasud ja leevendame seeläbi riske.
Oma jälje jättis ühiskonnale ja eriti majandusele koroonapandeemia. Olite siis oma ettevõttega üsna algusjärgus. Kuidas te suutsite selle keerulise aja üle elada?
See oli karm. Me olime agentuuri just kolm aastat varem käivitanud, kasvanud ligi 50% aastas.
Käive kukkus nulli, detsembri käive oli vaid 160 eurot – varasema 80 000 euro asemel. Kultuuriministeeriumi ja EIS-i toetusmeetmed aitasid meil elus püsida. Kuigi meile kompenseeriti küll ainult väga väike osa meie varasemast käibest, siis arvan, et ilma selleta ei oleks me seda aega ilmselt üle elanud. Võin puhta südamega öelda, et EIS on meie majanduse trumpkaart ja peaksime neile tänulikud olema. (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus – EAS ja KredEx ühinesid 2022. aasta alguses ning uue organisatsiooni juriidiline nimi on Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus ehk EIS – toim. )
Jäite siis ise ettevõttena napilt ellu. Kuidas te suutsite selles etapis pakkuda toetust oma toonastele artistidele, kes teie portfoolios juba olid?
Sel hetkel oli kasu minu varasemast kogemusest ja õpitust 2009 ülemaailmse finantskriisi ajast, mida nägin väga lähedalt ja teadsin, mis asi on nn. fed´i put (ehk keskpanga abikäsi turgudele – toim. ). See andis sisemise veendumuse, et kriisi kompenseerimise meetmed on tulekul ning taastumine järsk.
Covidi ajal oli meist väga palju abi just selles mõttes, et nende artistide turule tagasi toomine, kes olid meie kataloogis, sai ka olla kiirem. Aitasime neil ümber vormistada esinemiste kuupäevad. Kontserdid ja sündmused lükati uutele aegadele. Me pakkusime sellist tuge nii tellijatele kui ka artistidele. Mingi hetk, kui muusikud ei saanud üldse esineda, läksid paljud välismaale või vahetasid ajutiselt eriala. Kogu meie sektor sai tugevalt kannatada. Õnneks on paljud siiski praeguseks oma ala juures tagasi.
Eestis olete ennast nüüdseks juba tõestanud. Kuhu siit edasi pürgida?
Tahame kasvada Euroopa tasemele. Meil on uus kaubamärk Partyfy, mis on Euroopas registreeritud. Kui saame investorite toe, laiendame platvormi üle Euroopa Liidu. 450 miljonit inimest, kellest vähemalt pooled tähistavad sünnipäeva ja väga paljud neist tellivad sündmusele esineja või isegi mitu. Kui ennustan praegu, et näiteks 100 miljonit inimest kulutab aastas, meie perspektiivist vaadatatuna, sada eurot broneerimistasudele esineja pealt, siis teeb see broneeringute turumahuks vähemalt kümme miljardit eurot – see on meeletu turg!
Eestis oleme põlve otsas nokitsedes teinud aastas pea pool miljonit käivet, investorite abiga võiksime kasvada vähemalt sada korda ja sihtida aasta käibeks lähitulevikus juba vähemalt viiskümmend miljonit eurot. Täna on Euroopa Liidus peaaegu 30 miljonit vabakutselist ja see arv kasvab väga kiiresti, sest inimesed on üha rohkem hakanud hindama vabadust käia tööl siis kui neile meeldib. Samuti ohustab paljusid olemasolevaid töökohti AI jõuline pealetulek.
Kui kasutataks siis meie ettevõtte valuatsioonis tagasihoidlikku kahekümnekordset käibekordajat, saavutaksime ükssarviku staatuse. Briljandid on maas, nüüd tuleb need lihtsalt üles korjata.
Millest veel unistad?
Üks minu unistus on teha koostööd mõne suure Jaapani artistide agentuuriga või suure label´i ehk plaadifirmaga, et seeläbi pakkuda meie Eesti artistidele palju paremaid lepingu-tingimusi meie regioonis kui ka ülemaailmselt tegutsedes. Meil on väga palju õppida Aasia suurtelt turgudelt ja näiteks isegi Lõuna-Korea muusikatööstuselt, kes on toonud edukalt maailma K-Pop´i. Samuti on üks kuulsamaid ettevõtteid meie valdkonnas – Sony Music – tegelikult Jaapani ettevõte.
Praegu on meil suur probleem, sest meil siin nende suurte label´ite peakontorid ja esindused lähevad järjest kinni ja alles äsja 2024. aastal on Eestis lõpetanud tegevuse Warner Music, kes koondas siin regioonis 30 inimest. Siis lähevad meie kohalikud artistid üle teistes riikide esindustesse, aga sõlmivad lepinguid, mis on neile väga palju kehvemate tingimustega. Eelistatud seisundis on ikkagi konkreetse riigi kohalik artist. Oleme siiski nende silmis nagu kauge ääremaa , kust saab kõike hästi odavalt – lihtsalt talente neile üle meelitada, aga mitte midagi eriti samaväärilist vastu pakkumata. Paraku on see levinud praktika Põhjamaades asuvate suurte labelite ehk plaadifirmade esinduste juures. Kuigi otseloomulikult on seal ka palju head. Lihtsalt mitte meie kohaliku artisti jaoks.
Olen paraku näinud lepinguid meie tipp-artistidega, kus puudub artisti jaoks allkirjastamise boonustasu ja label endale mingeid kohustusi ei võtagi. Seda olukorda tuleks muuta, tekitades rohkem konkurentsi.
Üldiselt ma arvangi, et praeguseks on suurte plaadifirmade aeg läbi ja nad mõjuvad dinosaurustena. Tuleks hakata viljelema uusi ärimudeleid. Samas, on ka väga palju, mida rahvusvahelistelt muusikatootjatelt õppida.
Kuidas sa ise praegu kõige rohkem muusikat kuulad? Kas ostad vahel veel CD-plaate?
Kui olin DJ, siis omal ajal tellisin endale CD-plaate kilode kaupa Saksamaalt – kindlasti oli neid üle kolme tuhande. Ühel hetkel lasin plaadid digitaliseerida. Täna ostan ja tarbin muusikat pigem ennekõike digitaalsel kujul.
Kui tegelikult aus olla, olen hakanud isegi rohkem hindama vaikust – ma ei kuula autos enam isegi raadiot, mis on isegi natuke naljakas fakt, arvestades seda, millega tegelen.
Intervjuu ilmus 19.03.2025 Delfi.ee.
