Alustame algusest- kuidas sai sinu teekond õhtujuhina alguse? Mis sind selle ameti juurde tõi ja kas mäletad esimest üritust mida juhtisid?
Esinejapisik on minus sees olnud juba varajasest east saadik. Lapsena ja noorukina sai palju esinetud nn vabal laval sõpradele ja juba toona jäid meelde kommentaarid, et "sinust saab raudselt kunagi ..." (kuidas täpselt see lause lõppes, erines paljuski ütlejast, aga alatoon oli neis lausetes enamasti siiski hea). Mina mõistagi tegin seda kõike vaid oma lõbuks ja palju ma tagasisidet kõrva taha ei pannud või ei lasknud end sellest tiivustada, sest sõbrad ütlevad ikka häid asju. Karjääri ma sellest ka teha ei üritanud, sest toona ma nii kaugele veel mõelda ei osanud. Tasapisi hakkasin suurema rahvahulga ees esinema alles gümnaasiumis, mil enamus üritused andsid hea võimaluse tavalisele koolinädalale pisut loomingulisem punkt panna. Ja nii see vedur tasapisi hääled sisse saigi. Hiljem ülikoolis võtsin osa juba sisuliselt kõigest, millest võimalik - õppetöö kõrvalt juhtisin ürituskorraldust, mängisin üliõpilasteatri etendustes, käisin improvisatsioonitundides, olin klassivanem ja samuti liige ka üliõpilasnõukogus. Nõukogu kaudu pakutigi mulle esimene võimalus ürituse raames ka ise õhtut juhtida. Mäletan, et oli tükk tegemist, et endale tööl asendus leida, sest kõige selle kõrvalt käisin samal ajal ka veel erialapraktikal ja pärast kõike veel õhtuti tööl. Üritus toimus kohvik Sinilinnus ja kuigi ma ise arvasin, et läks ikka korralikult rappa, sest ikkagi esimene suurem lava ja kohal olid paljuski võõrad nõudlike nägudega inimesed, siis tagasiside oli õnneks valdavalt positiivne ning sealt edasi hakkas neid pakkumisi rohkem tulema.
On sul keegi, kes on sulle selles valdkonnas eeskujuks ning inspiratsiooniks?
Ma lootsin, et sellele küsimusele mul vastus puudub, sest mulle pole kunagi väga meeldinud eeskujude seadmise mõte. Aga vahel on ilmselt ka nii, et eeskuju leiab sind kuivõrd sina teda ning pärast mõningast mõtlemist üks nimi mul siiski meenus. Selleks on Conan O'Brien. Lõpmatult talendikas, kohati agressiivselt ettearvamatu, kuid sisimalt siiras. O'Brien on kindlasti figuur, kes kõigile ei istu, ilmselt on põhjuseks tema ameerikalik ülepakutus, kuid see ongi just tema kvintessents, mis sellest hiigelkasvulisest iiri härjapõlvlast meenutavast mehest teeb parima saatejuht-koomiku, kes maailmas minu meelest praegu laineid lööb. Ta on lihtsalt üks selline huvitav kuju, kelle vaatamisest ei saa eales küllalt.
Mis on sinu meelest õhtujuhi peamine roll üritust läbi viies?
Õhtujuhi roll on hoida üritus hästi pakendatud. Kava peab olema selgepiiriliselt määratletud, et publikule oleks kergesti mõistetav, mida neilt oodatakse. Kõige olulisem on aga see, et publik läheks koju olles täis rahulolu, et nad said olla osa kräust, mida mul oli au juhtida.
Kuidas sa tavaliselt ürituseks valmistud? Milline on see protsess sinu jaoks? Kas kirjutad endale ette skripti või jätad pigem rohkem ruumi inspiratsiooniks?
Valmistumine on aastatega mul ikka kardinaalselt muutunud. Nooremana meeldis mulle rõhuda vaid improvisatsioonile, isegi nõnda palju, et ma ei soovinud teada, kuidas ma alustan ja kuhu välja jõuan, mis tähendas, et väga tihti ei teeninud mu soovitud eesmärki. Pöördepunkt toimus mul gümnaasiumi uurimistööd kaitstes, kus tundsin, et oleksin pidanud vastu võtma vastu pakkumise kaitsekõnet publiku ees harjutada. Ma keeldusin sellest toona viisakalt, sest ei soovinud, et ükski hing minu esinemist ja sinna sisse poetatud nalju kaks korda kuuleks. Mulle meeldis käituda nagu mustkunstnik, kes üllatas, viskas tossupommi ja kadus. Aga see kaitsekõne läks mul suuresti vussi kui mõistsin kõigi ülejäänute ettevalmistatust. Mida aeg edasi, seda rohkem taipan, et ettevalmistuses peitub võti ja iga minut, mis harjutamisesse pandud saab on hiljem minut vähem piinlikustunnet omaenese esinemise ees. Enesekindlaks esinemiseks piisab vaid märksõnadeks ja see ongi pigem hädavajalik, et ei tekiks kiusatust maha lugeda ja millestki muust kui vaid iseenesest sõltuda. Kokkuvõtvalt ütleksin, et kuigi kõik sõltub ülesande keerukusest, siis laias laastus on ühe suurepärase esinemise ajaline vahekord 90% ettevalmistus vs 10% ettekanne (ja sama kehtib ka selgeks õpitu ja improvisatsiooni puhul).
Milliseid oskusi on õhtujuhiks olemine sinus enim arendanud?
Keeruline öelda, sest vahel on nii, et endale jääb üks mulje, kõrvaltnägijatele jälle teine. Lihtne vastus oleks öelda, et esinemisoskust, aga see kätkeb endas palju rohkemat kui lihtsalt mikrofon käes kõne pidamist, sisaldades endas veel publiku meeleolu pidevat monitoorimist, vajadusel ekspromt muudatuste tegemist kavas, koreograafiat jpm. Raskem vastus küsimusele oleks öelda suutlikkust jääda iseendaks, aga mida see täpselt tähendab, saab ilmselt igaüks enda põhjal juba paremini aru.
Kas sa ise pigem naudid rohkem suurürituste või väiksemate pidude juhtimist? Miks?
Mõlemad lavatüübid esitavad erineva väljakutse. Väiksemad peod annavad võimaluse publikule familiaarsemalt läheneda, mistõttu on esinemise sisul suurem roll kui pakendusel. Suuremad lavad käsevad jällegi täita suuri susse ja sestap on ka naelapea pihta läinud esinemisest tulenev kaiff suurem, kuid sama saaks öelda ka hirmu kohta, sest suurema kuulajaskonna puhul on suurem ka tõenäosus, et keegi halva esinemise karistamiseks taskus tomati kohale veab. Mõlemad on huvitavad väljakutsed ning ma ei saaks öelda, et üht teisele eelistaksin.
Millist nõu annaksid kellelegi, kes sooviks samuti õhtujuhina kätt proovida?
Ära karda ebaõnnestuda. Püüa sellest naudingut tunda, sest iga tehtud viga viib sind lähemale täiuslikkusele. Aga et vigu juhtuks järjest vähem, siis tea, et pane ohtralt aega ettevalmistusele. Publik näeb vaid seda, mida teed laval ja mitte kulisside taga, seega võta aega ja alusta ebaõnnestumist kohe praegu. Jalgpalliikoon ja kunagine vaieldamatu parim Diego Maradona harjutas lisaks päevasele ajale vutti ka ööpimeduses ja seda mitte niivõrd isegi seepärast, et päist päeva jäi väheks, vaid ta teadis, et kui ta suudab konkurentidega võrreldes mängida vutti ka ebaloomulikes tingimustes, siis loomulikes tingimustes on tal nende ees juba meeletu edumaa.
Pärast energilist ja suurt üritust- kuidas sa pärast seda ennast välja lülitad ja millega tegeled?
Võimalusi on mitmeid ja valik tuleb sooritada peamiselt lähtuvalt sellest, kaua seda vaba aega siis on. Kui aega on vähe, näiteks üks õhtu, siis lähen kas sõpradega end linnapeale tuulutama või vaatan tüdruksõbraga mõnda head seriaali... kui aega on rohkem (näiteks nädalavahetuse jagu) ja võimalus on ka linnast välja saada, siis teen kas lühikese matka rappa või hoopis väljasõidu teise linna. Kui aga aega peaks jaguma veelgi enam, siis kasutan võimalust ja reisin teise seniavastamata riiki. Aga kui üritus on võtnud minust viimase ja energiapaak on tilgatumaks kulunud, siis valin mõne raamatu ja veedan päeva kodustes tingimustes lugedes.
Kas mäletad hetke, kus tundsid, et “see ongi minu kutsumus”?
Ma ei mäleta, et ma oleksin tundnud mingit konkreetset kirgastumist mingil kindlal ajahetkel. Retroperspektiivi põhjal saaksin ilmselt väita, et kogu ülikooli esimene aasta oli see, mille vältel see omadus minus torpeedokiirusel arenes. Nagu ennist mainisin, siis sel ajal sai ikka tohutult palju ettevõetud ja ringi möllatud ja paljuski ka ebaõnnestud (õnneks!), sest tohutu kohustustekoorem, mille enda kanda kohe õppeaasta alguses võtsin, kasvas aasta vältel korralikult üle pea, mistõttu pidin tegema valiku, mis siis ikka on päriselt oluline ja millest pean lahti laskma... ja toona tehtud valikud tõid mind televisiooni.
Milline näeb välja sinu ideaalne vaba päev?
Ideaalne päev sõltub paljugi aastaajast. Suviti on see päev täis tegemisi, näiteks väljasõit kuhugi teise linna või saarele, mille kestel saab tutvutud kohalike vaatamisväärsustega ning teha tegevusi või süüa toitu, mis neis paigus omased; sügisel meeldib mulle reisida ja teha seda ajakirjanduslikust vaatevinklist pisut konfliktsemasse kohta kui lihtsalt turismikuurortisse; talvel sisaldaks ideaalne päev suures koguses suusatamist ja õhtust kaminaesist raamatulugemist või lauamängu; kevadel korraldan enamasti paar-kolm matka või rännakut (matk sisaldab endas palju jalutamist senikäimata radadel, õhtust grillimist ja telgis ööbimist. Seevastu rännak on oma iseloomult iga kord pisut erinev - viimane kord jalutasin näiteks Kristjan Jaak Petersoni eeskujul Tartust Riiga). Aga kui vähegi aega on, siis meeldib mulle aastaajast sõltumatult käia oma vanematekodus Hiiul ja lihtsalt oleskleda sealse kauni looduse rüpes.
Kutsu Sander oma ürituse õhtujuhiks siit.
