Raen Väikene on muusik, kes tunneb end oma publiku seas kui perekonnaliige. Ta on üks õnnelik inimene, sest elab oma unistust, esinedes oma unistuste lavadel.
Kuidas sai Sinust muusik, kuidas jõudsid muusikani?
Mu isa oli Holstre põhikoolis muusikaõpetaja ning juhatas kohalikus kultuurimajas ka erinevaid bände. Nii kasvasingi üles muusika keskel ja esimeses oma koolibändis, kus mängisin trumme, vist juba 10-aastasena. Käisime ka tol ajal kohustuslikul bändide tarifitseerimisel ja mul on siiani meeles, et komisjoni esimees Felix Mandre kutsus meid hiljem lavale ja küsis minult, et poiss, kui vana sa oled? Ma siis vastasin ja onu Felix ütles selle peale, et tubli, jätka samas vaimus! Nii on läinudki.
Millist muusikat sa teed?
Teen ühe-mehe-bändi. Vokaal ja kitarr on laivis ning fonogramm toetab, et ikka tantsida ka saaks. Samas pole ma üldse õnnetu, kui tantsupõrand pigem tühi on. Mul endal on oma muusika seltsis huvitav ja tihtipeale kuulab ka publik mind pigem nagu kontserdi korras. Igat moodi sobib.
Millises punktis sa oma muusikukarjääriga oled – millised on Sinu suurimad õnnestumised, saavutused ning kuhu tahaksid jõuda?
Tegelikult mul muusikuna puuduvad igasugused ambitsioonid karjääri kui sellise tegemise osas. Pigem ütleks ma, et muusika on mu elustiil. Teen seda sellepärast, et mulle meeldib ja kuidagi on lihtsalt kujunenud nii, et see on ka teistele inimestele korda läinud. Kuna mul puudub surve kuhugi jõuda või midagi saavutada, siis olen oma tegemistes vaba ja saan areneda täpselt sellises rütmis ning suunas nagu parajasti endale õigem tundub. Mulle selline elu väga meeldib!
Mis on muusiku elukutse juures kõige põnevam? Aga kõige raskem?
Paljud artistid räägivad enda puhul teenusest, mida nad osutavad. Mina ei tunne nii. Küllap see tuleneb ka sellest, et olen päris palju aastaid olnud inimestele kaaslaseks läbi raadioeetri. Tunnen end oma publiku ees pigem nagu pereliige. See on üsna isiklik ja lähedane suhe, elan nende inimeste eludele ja tegemistele alati kaasa. Minu jaoks ongi see mu töö juures kõige vahvam.
Kui aga bändimehe elu miinuspoolest rääkida, siis lõputud magamata ööd on küll rasked. Aga nagu ütleb mu hea sõber Kandlemees Sander - kes tahab päeval esineda, hakaku kannelt mängima!
Milline on kõige naljakam/imelikum asi, mis Sul laval juhtunud on?
Eks ikka juhtub ühtteist, kui teed ja käid. Üks täitsa juhuslik näide – esinesin kord ühes kultuurimajas ja viisakas pererahvas, nagu ikka, oli lava taha valmis pannud ka natuke näksi ja jooki. Ma küll väga suur söödik enne pidu pole, aga alati on tore, kui tunned, et oled oodatud. Võtsin siis tänulikult võikut ja jõin morssi peale... Ei läinud palju aega, kui tundsin, et kõhus algab väike kodusõda.
Täitsa hirm oli, et kõrgemaid noote sellisena küll laulda ei julge. Kuidagi sai ikka tantsupeoga pihta hakatud, üritades laulu ja pillimängu ajal kontrollida ka kõiki muid kehalisi protsesse. Esimesed vaheajad oli WC väga armas paik. Hiljem aga hädaoht möödus ja sai juba täitsa vabalt ennast tunda.
Kas Sul on muusikas ka eeskujusid?
Väga raske on sellele küsimusele vastata. Mul ei ole otseseid eeskujusid, keda ma teadlikult jäljendaks. aga selge on, et kõik, keda ja mida sa elu jooksul kohtad või koged, mingil määral sind mõjutab. Tõsi, Eestis on üks kitarrist – Are Jaama. Tema helikeel ja mängustiil on väga vaimukas, mänglevalt kerge ja nagu muuseas. Seda tahaksin isegi osata.
Unistuste üritus/teleshow/lava, kus sooviksid esineda?
Nagu ka eespool kirjutasin – minu unistuste lavad ongi täpselt need lavad, kus ma nädalavahetuseti üles astun. Mitte alati ei õnnestu kõik sajaprotsendiliselt ja sageli ei sõltu see ka üldse minust, aga ma tõesti naudin oma tööd ja tegemisi. Küllap olen üks õnnelik inimene.
Telli Raen Väikene oma üritusele siit.
