Kuidas on töökogemus televisioonis ja raadios kaasa aidanud su muusikakarjäärile?
Kindlasti on erinevad töökogemused aidanud, olgu see peojuhi või bändi liidrina. Kõik on omamoodi mind kasvatanud, aga ennekõike on nad abistanud laval olemisega harjuda. Igas valdkonnas on mul muidugi arenguruumi, aga suures pildis on kõigil ühine külg – inimestega suhtlemine. See on olnud minu karjääris läbiv aspekt, mis aitab olla nii-öelda Šveitsi nuga ja olla valmis kõigeks ettejuhtuvaks.
Meelelahutuse teemal jätkates, missugune kogemus oli seriaalides näidelda?
Kuigi ma olen mänginud mitmes seriaalis nagu "Kättemaksukontor", "Nurjatud tüdrukud" ja "Valetamisklubi", siis iga rolli sisseelamine nõudis minult ikkagi palju aega ja keskendumist. Samal ajal oli üle keha justkui külm higi, mis ei teinud elu üldse hõlpsamaks, kui vastas oli mõni legendaarne kuju nagu Argo Aadli või keegi muu. Näitlemine nõuab ikkagi võimet end silmapilkset kokku võtta ja keskendumist, et kohaneda rolliga.
Oled maininud, et sul on laulukirjutamisele omapärane lähenemine, mida mõni kutsuks sürreaalseks?
Tegelikult kasutan seda lähenemist rohkem ingliskeelses laulukirjutamises. Inglise keeles on vaistlikum viia ümisemine kokku silpide arvuga ja siis omakorda konkreetsete sõnadega. Eesti keeles on aga keerulisem sedasi teha, kuna inglise keeles kirjutasin sõnu diskole või tantsulisemale muusikale, mis tegi selle nii-öelda sürreaalse lähenemise lihtsamaks. Eesti keeles alustan laulukirjutamist lausetega, kuna emakeel on ikkagi isiklikum ja on selles protsessis mingis mõttes nõudlikum. Kui ma inglise keeles tuginen kohati häältele ja helidele, siis eesti keeles ikkagi kirjutan traditsioonilisemas võtmes ja arendan algusest siiski sõnu.
Mis elutarkused on sulle külge jäänud mitmes bändis mängimise tulemusena?
Mingil määral on kogemus mitmes bändis mängimisega sarnane näitlemisele. Mõlemal juhul arened inimesena ja leiad, et üks žanr või teine roll kõnetab sind rohkem ja sedasi küpsed ka inimesena. Suures pildis on karjääri ja töö mitmekesisena hoidmine minu iseloomule rohkem sobinud. Kui ma end keskmise inimesega võrdlema peaksin, siis ma väsin temast kiiremini, kui ma peaksin ainult ühele kohustusele keskenduma. Kuigi mulle meeldib copywriting ja teeks seda hea meelega tööna, siis ma ei kujuta ennast ette ainult seda mitu aastat tegemas. Praeguse elu juures mulle meeldibki, et ühel päeval on pulma-või firmapidu, siis järgmine päev on bändiga toimetamine ja kolmas päev hoopistükkis teleprojekt. Mõni kutsuks mind ehk püsimatuks, aga mul on distsipliin paigas ja astun igas valdkonnas stabiilselt edasi ning arenen vastavalt.
Millised eeskujud ja iidolid on sul muusikas?
Muusika puhul ühte konkreetset eeskuju ei oska ma välja tuua, aga arvestades kui tugevad on nende juured minu muusikas, siis briti invasioon on kindlasti lemmikute seas. Kõige suurem muusika kuulamise periood oli vast siis, kui olin teismeline ja umbes 15 aastane. Iga õhtu panin kõrvaklapid pähe ning kuulasin kuni kõrvad valutasid nii klappidest kui muusikast endast. Mu suur armastus muusika vastu pärineb sellest ajastust ja liikumisest, kust on biitlid, the Rolling Stones ja the Animals kõige südamelähedaseks saanud. Kuigi ma olen mitme stiiliga katsetanud enda muusikas, siis briti invasiooni mõjust ma pole kuidagi lahti saanud.
Sa oled ka noortebändis mänginud – kuidas erineb see praegusest viljelemisest?
Kõige keerulisem külg noortebändide asjus on vast raha ja üldiselt sellest elatumine, kuna palju tuli ette, et maksad aastaid enda tegemiste peale. See pole iseenesest etteheide, kuna muusika on teatud mõttes üllas ettevõtmine ja eks paljud artistid teegi muusikat suurest armastusest selle vastu. Kõigi aastate jooksul, mis ma noortebändides osalesin, siis kõige suurem tasu oli 500 krooni. Noorena arvasin, et tulevikus hakkan muusikuna kõvasti raha teenima, ent nüüd olen leidnud kompromissi muusikalise kire ja karjääri vahel. Sellegipoolest kasvas noortebändides mu armastus muusika vastu ja pea 20 aastat hiljem olen väga tänulik selle toreda aja üle.
Kuivõrd on sinu koostöö Eesti Artistide Agentuuriga abistanud muusikuna töötamist?
Koostööle Eesti Artistide Agentuuriga oskan jagada vaid kiidusõnu. Kahtlemata on agentuuriga liitumine aidanud suurendada minu nähtavust valdkonnas. Arvestades agentuuri mitmekesist huvi meelelahutusvaldkonnas, on ka mul hõlpsam nii õhtujuhi kui ka muusikuna jõuda laiema klientuurini.
Missuguse mulje jättis sulle 2010. aastal Eurovisioonil osalemine?
Eurovisioonil esinemine oli kindlasti võimalus kasvada ning üldiselt elumuutev kogemus. Lisaks ürituse haripunktile, olid eelnenud nädalad täis prooviperioode, mis andsid nii palju artistina juurde, et enam ei löö peaagu üksi lava jalga värisema. Sellist kogemust endale ei saa osta ning paljud esinejad kindlasti soovivad sellest osa saada. Töötades nüüd ka teleinimesena olen ülimalt tänulik, et sain sissevaate ühe suurema telešou valmimisse, mis on hindamatu väärtusega. Sellega kaasnes ka suur meediakajastus, mis oli omaette kogemus ja tundsin, et sõidan justkui ott-tänakulikult rallit. See aitas ka kinnitada kui tähtis on Eurovisioon, mis on eestlaste jaoks justkui hinges ja on lisaks erakordne võimalus kinnitada kanda rahvusvahelisel laval.
Vaiko Eplik tegi sulle samal aastal ettepaneku koostööd teha, kuidas see sujus?
See koostöö toimus küll päris järsult ja omamoodi. Suures pildis oli mul viis-kuus lugu valmis, olles neid omaette mõnda aega vaaritanud. Üks päev helistas Vaiko mulle ja pakkus, et teeks koos plaadi. Ta päris alguses, kas mul on piisavalt materjali käepärast, mille peale ma bluffisin natukene ja vastasin, et oli küll. Tegelikult oli mul poole tunni jagu materjali valmis, aga ilmselgelt oli sisu juurde vaja. Kirjutasin seega järgmise kahe nädalaga umbes kümme lugu juurde, olles teinud öö otsa muusikat.
Lõpuks saatsin talle lood ära, mida ta oma osavate kätega kureeris ja toimetas. Ta käejälg on küll igas loos ja mängis vastavalt vajadusele trumme või üksikuid pille juurde. Koostöö Eesti tollase indie-isaga oli ülimalt inspireeriv ja ma arvan, et tänu sellele tuli see plaat ka üks mu elu paremaid. Iga artisti debüütplaat on ilmselt kõige südamelähedasem ja meeldejäävam, kuhu läheb eriti palju hinge, kus oled eriti idealistlik ja samal ajal eriti pragmaatiline.
Aga inspiratsioonist rääkides, mida sa soovid veel saavutada karjääri jooksul?
Kindlasti on mitmed mõtted läbi käinud, aga rokibändi loomine oleks kindlasti esikohal. Olen mõelnud, kuidas see ettevõtmine välja näeks ja leidnud isegi mõttekaaslaseid ning huvilisi, aga praegu on projekt pausil pere ja töö tõttu. Samas, Malcolm Lincoln pole ka asju kokku pakkinud ning sahtlis pikka aega olnud plaat ootab praegugi välja laskmist. Tegu on väga laheda materjaliga, aga täpset kuupäeva ma veel ei luba anda.
Lõpetuseks, mis sulle väljaspool tööd teha meeldib?
Kuigi ma teen vabal ajal palju tööga seonduvat, siis see ei ole takistuseks, vaid on ikkagi meeldiv meelelahutus ja ajaviide. Mida ma aga rohkem tahaks teha, oleks ehk perega aega veeta ja suvel rahulikumalt võtta. Loodetavasti ei pea päris iga päev nädalas tööl käima ja jõuan natukene naisel abiks olla.
Kutsu Robin enda üritusele esinema siit.
