DJ & VJ Mike Sun on legendaarne entsüklopeediliste teadmistega videodiskor, kes meelsasti mängib muusikat eelmise sajandi viimasest kümnendist.
Sa tegutsed DJ ja VJ-na - kuidas sa selleni jõudsid?
Ikka koolist - aasta oli siis 1985. Õppisin tollases Tartu 5. KK-s(nüüdne Tamme Gümnaasium). Algust tegin oma koolikaaslase ja sõbra Urmas Kolsari (täna DJ Kolzar - toim.) pakkumisel.
Tehnikahuvilisena meisterdasin ise valgusefekte, näiteks jooksvad tuled, värvimuusika, stroboskoop. Tol ajal oli kombeks, et diskoritel oli eraldi helimees - diskor rääkis vaid mikrofoni. Mina olingi esialgu nupu- ehk heeblimees ja kerisin kassette vajaliku õige kohani.
Kui aga diskoril tekkis vahepeal vajadus puhkepausi järele või oli mõni kena neiu, kellega oli vaja pikemalt lobiseda, avanes ka minul võimalus teda asendada ja oma sõnaosavus proovile panna.
Kooliajast on pärit ka mu DJ nimi Mike Sun, sest ega õpetajatele ei meeldinud selline kapitalistlik muusika- ega elukäsitlus. Sest siis, kui oma diskorikarjääri alustasin oli süva nõukogude aeg ja sellest ka tulenev maailmavaade. Kui alguses olid meie pärisnimed niisama nähtaval, siis esmaspäevti kiputi meid alati tavhli ette kutsuma ja pandi ka muid raskemaid ülesandeid lahendama. Loeti ka moraali, et niisugune teguviis ei sobi kommunistlikele noortele. Sellest tekkis vajadus ka varjunimede järele. Hiljem hakkasin juba teadlikult kasutama artistinime, et oma era- ja meelelahtuselu lahus hoida - paljud tänaseni ei teagi minu õiget nime ja see on minu jaoks isegi hea.
Õige hoo sai diskoriamet sisse Tartu Raadio loomisega - olin selle loomise alguse juures ja idee autor, tegin aastal 1989-1990 algus Tartus piraatraadiojaama Sunlight. Eks raadios saadete tegemine tõi tuntust ja ka minu muusikamaitse ühtis ju siis paljude inimestega. Niimoodi hoogsalt sai terve segane 90-ndate aeg tööd rabatud. Tol ajal sai siis ikka uut popmuusikat mängida. Seda kuni aastani 2000, kuni hakkasin tundma, et 10-st loost 6-7 enam ei meeldinud. Et miks ma peaksin siis uut ja poppi muusikat mängima, kui see mu enda hingele enam midagi ei paku.
Seega otsustasin hakata mängima hoopis retromuusikat. Ka varasemalt oli mulle väga meeldinud 80ndate Italo stiilis tantsumuusika. Olin ju ka ise kasvanud 70 ndate ABBA ja Boney M muusika saatel. Minu kodus ei kuulatud rokki, pigem sellist mõnusat, pehmet ja meloodilist muusikat. Ka muusikat salvestasin varajasest lapsepõlvest ja esimene kassetikas meie peres oli juba aastal 1978. Seega olin läbi ja lõhki retromuusikaga üles kasvanud. Tol ajal oli see muidugi uus muusika. Kuid tänu sellele oli mul nende ajastute puudutus endal olemas.
2000. aasta lõpus tekkis Eesti ühe suurema klubi Atlantis juurde teine saal nimega Star Café, kus mängiti ainult retromuusikat. Sel ajal tekkis retrodiskoreid juurde nagu seeni pärast vihma ning sain aru, et on vaja taas veidi suunda muuta. Hakkasin tegema retrovideodiskosid. Olin küll videodiskosid kunagi 80ndate lõpus videomakkidega teinud, kuid digiajastu alguses arvutipõhine video oli juba midagi palju palju paremat
Sellest ajast alates on mu kogusse lisandunud väga palju häid muusikapalu ja ka hästi palju Eesti muusikat.
Millist muusikat sa peamiselt mängid?
Minu stiil on meloodiline retromuusika 1960ndatest kuni 90ndate keskpaigani. Kindlasti palju ka eesti muusikat, seda kuni tänapäevani vajadusel välja. Mängin lisaks veel vene muusikat, sest ka selle järele on nõudlus ja eks nostalgialaks on sellel muusikal ka meie inimeste jaoks.
Millistel üritustel esined kõige meelsamini?
Üritustel ei tee vahet, kuid kindlasti annab elamuse suur rahvahulk, näiteks retrofestivalid. Kuid ka mõnusad ja südamlikud hetked 20-30 inimesega sünnipäevapeol.
Kas on ka mingeid üritusi, kus Sa päris kindlasti ei oleks nõus esinema?
Mulle ei meeldi sellised hommikuni kestvad suvepäevad. Esinen maksimaalselt kuni kella poole kolmeni hommikul ja sealt edasi ei motiveeri mind ükski rahasumma.
Mida pead oma seniseks suurimaks õnnestumiseks?
Õnnestumine oli ehk see, et olin õigel ajal õiges kohas ehk, et sattusin elama erinevates väga mõnusates muusikakümnendites. Loomulikult tänan oma vanemaid, kellelt sain oma muusikaarmastuse. Kindlasti ei saa ka mainimata jätta töötatud aastad Tartu Raadios ja sealne seltskond, kellega tegime palju asju esimest korda Eesti meedia- ja muusikamaastikul.
Kas Sul on oma tegutsemisvaldkondades ka eeskujusid?
Ikka on ja teen nende ees ka suure kummarduse. Minu esimene eeskuju oli mu hea sõber Urmas Kolsar ehk DJ Kolzar. Samuti meid mõlemaid õpetanud DJ Erwin Hurt Tartu Noortemajast Sõprus. Kindlasti ka Kivikas ehk Alari Kivisaar ja mainimata ei saa jätta ka Allan Roosilehte ning Tiit Priidelit.
Mis on Sinu töös kõige põnevam? Aga kõige raskem?
Iga üritus on põnev ja enne iga esinemist on alati ikka väike ärevus sees olenemata sellest, palju neid on elu jooksul tehtud. Meeldib vaadata, kuidas erinevad üritused on lahendatud. Samuti on tore näha, kui rahvas on juba end lahti tantsinud ning on tantsupõrandal hoos.
Raske on kindlasti öine ülevalolek, kuigi nooremana polnud see nii hull. Tehnika ülespanek ja mahavõtmine kinnistel üritustel on ka veidi tüütu.
Kuidas sa end "vormis hoiad" ehk õpid ja end täiendad?
Loen internetist huvitavaid artikleid ja muusikafoorumitest enda jaoks avastamata retrovideote kohta. Maailmas on nii palju, mida ma veel ei tea. Selles suhtes on tänapäeval ikka palju lihtsam tänu internetile.
Millised on vead, mida ürituste korraldajad tihtipeale teevad?
Vahel on üritus liiga üleplaneeritud ehk et külalistel ei jää aega üksteisega vabalt lobiseda. See puudutab eriti juubeleid ja teisi väiksema seltskonnaga pidusid - tänapäeva elutempo juures pole inimesed üksteist 5, mõneti isegi 15 aastat näinud ja sooviks ka pikemalt jutustada.
Samas peab olema piisavalt tegevusi, et ka liiga igav ei hakkaks - eks seda olegi sisetunde järgi vaja tunnetada, et millal mängida muusikat tantsuks või millal peaks õhtujuht sekkuma. Suurte ürituste korraldajate vead on tavaliselt tüüpilised- omavahel puudub kooskõlastamine ja nii juhtub tihti, et mitu head üritust on ühel nädalavahetusel. Sellega kaasneb see, et tihti ei jätku piisavalt rahvast, et korraldaja saaks omale väikese kasumi ning esinejate tasud makstud.
Millised on Sinu soovitused ürituse korraldajale, et sündmus õnnestuks?
Nii väikeste kui suurte ürituste puhul on tähtis teha eeltööd koos kliendiga, mõlemapoolsete soovide arvestamisega. Pean silmas ka näiteks seda, et ka nii muusikud kui kõik õhtu sisustamisega seotud inimesed saaksid toitlustatud, sest tihti on küll esinemisaeg lühike, kuid seda tuleb oodata mitu tundi ja enne seda ka võib olla kuskilt kaugelt kohale sõita. Olen olnud mitmel üritusel, kus seda reeglit eiratakse ja isegi juua pead kuskilt nurga tagant küsima. Piisaks lihtsalt väikesest lauast kusagil tagaruumis. Sellised on minu mõtted ja ikka soovin häid üritusi, olgu need kasvõi kõige pisemad, sest elu tuleb nautida ja homme võib olla pole enam neid meie kõrval, keda me nii soovisime näha ning kogu aeg lükkasime edasi, et küll ükskord pean seda sünnipäeva, juubelit, klassikokkutulekut või isegi midagi suuremat!
Mike Sun'i on võimalik enda üritusele kutsuda siit.
